Tõutsi lennuklubil on siiras rõõm võõrustada erakordset püsinäitust, mis toob Lõuna-Eestisse maailma lennundusfotograafia tipptaseme. See näitus on rännak läbi pilvede, jäädvustades hetki, kus lennukire pärand kohtub looduse ürgse iluga. Teoste autor on rahvusvaheliselt tunnustatud lennundusfotograaf Jean Marie Urlacher, mees, kelle hing kuulub taevale.

2019. aastal osales ta legendaarsel Toulouse’i-Saint-Louis’i lennurallil, mis kulgeb mööda ajaloolist Aéropostale’i marsruuti. Just seal, keset kõrbe ja pilvi, sündis sügav teineteisemõistmine ja sõprus eesti lenduritega. See ühine kirg vanade lennukite ja seikluste vastu tõi Jean Marie loomingu lõpuks Eestisse, luues silla Lõuna-Euroopa lennukultuuri ja Tõutsi kogukonna vahel.

Rahutu hing ja National Geographic Praegu Šveitsis elav Jean Marie on tõeline taeva rändur. Ta ei ole lihtsalt fotograaf, vaid ka pühendunud piloot, kes teeb koostööd maailma mainekamate lennundusajakirjadega. Tema talenti ja unikaalset pilku on hinnanud ka National Geographic, kellega ta on teinud koostööd mitmete projektide raames. Jean Marie rahutu hing ja kustumatu uudishimu viivad teda lendudele maailma kaugeimatesse nurkadesse – Aafrika vihmametsade kohalt Alaska jäiste liustike ja Kanada lõputute laanteni.

Maagilised vaated näitusel Tõutsis eksponeeritud püsinäitus on hoolikalt valitud kvintessents Jean Marie Urlacheri parimatest teostest. Külastajad saavad osa maagilistest vaadetest, mis on püütud otse lennuki kabiinist. Näitus pakub visuaalset elamust, kus Alaskas valitsev karge vaikus kohtub Aafrika savannide sooja valgusega. Iga foto räägib loo vabadusest, seiklusest ja austusest meid ümbritseva looduse vastu. See on vaade maailmale läbi inimese silmade, kes tunneb end kõige kodusemalt tuhande jala kõrgusel maapinnast.

Kutsume kõiki lennundusentusiaste, fotokunsti austajaid ja seiklushimulisi hingi Tõutsi lennuklubisse, et saada osa sellest visuaalsest rännakust. See näitus on tõestus sellest, et lennundus ei tunne piire ning et taevas sõlmitud sõprused on igavesed.

Tutvuge autori loominguga lähemalt: www.urlachair.com

Fotod: Jean Marie Urlacher

Milline on sinu kõige ilusam pilt?

Ehkki küsimus näib lihtne, on mul võimatu vastata. Sama oleks küsida aednikult, milline on tema aia ilusaim lill. Minu silmis on väärtus kogu kooslusel: see on see, mis teeb õnnelikuks nii lillekasvataja, lillede kinkija kui ka saaja. Minu jaoks on kauneim foto see, mida ma veel teinud pole, kuid mis minu peas juba olemas on. See  kujutelm on see, mille ilu idaneb, kuude jooksul kasvab ja ühel ilusal päeval koorub ning saab fotoaparaadi objektiivi läbi tõeluseks. Muidugi on mõned ülesvõtteid, mis teistest natuke eristuvad, nagu väikesed atollid keset ookeani, kuid neist vaid üks välja valida oleks mulle sama kui selline absurdne küsimus nagu „kui vana oli Rimbaud?“ Pigem on see ülesvõtete arhipelaag kui üks ainus hetkevõte, mis fotograafi lugu jutustab.

Planeetide joondamine

Fotograafina on pilte, mis on südamelähedasemad kui teised, kuna neid oli raskem teostada või siis oli valgus eriliselt kaunis, haruldane lennuk või erakordselt hea piloot. Kõige põnevam iga pildi taga on aga selle pildi tekkelugu, tema kontekst. Iga ülesvõtte puhul on mul meeles kaasatud piloot ja lennuk, päevavalgus ja pisikesed vahejuhtumid, mis selle konkreetse hetkega seotud. Aastate jooksul on kogunenud sajad lood, seiklused ja mälestused. Hetkel ma töötangi tasapisi ühe raamatu kallal, kus tahaksin selliseid „lugusid“ jutustada koos nende juurde käivate piltidega, sest isegi kui Konfutsiuse ütlus „pilt ütleb rohkem kui tuhat sõna“ võib olla õige, siis ma leian, et hästi kirjutatud ja ilus tekst võib pilti toetada ning veel kaunimaks muuta. Hea näide on Sylvain Tessoni viimane raamat „Lumeleopard“ ning tema kohtumine loomafotograaf Vincent Munier’ga. Seal teeb tekst pildi justkui suuremaks, ülevamaks. Kuidas muidu kui mitte sõnade kaudu jutustada lõhna, ootust, hirmu või erutust, mis pildiga kaasas käivad? Sisu peab olema sama hea kui vorm. Kogu paradoks seisneb aga selles, et ilus foto, nagu ka maal või muusika, saab hakkama ka ilma igasuguse kommentaarita ning pildi õnnestumise aluseks on emotsioon, mida ta vaatajas tekitab. „Ilu on vaataja silmades,“ kirjutas Baudelaire. Võiks öelda, et ilus foto on see, mis suudab ühendada kõiki neid aspekte – ta on eneseküllane, kuna saab hakkama kommentaarideta, ja samas tekitab tahtmist enda kohta rohkem teada.

Juba 15 aastat olen teinud kaastööd FFA ajakirja Info-Pilote jaoks ning saksa, inglise, ameerika ajakirjadele. Õhufotograafina alustasin iseõppijana, kuna pidin oma tekste piltidega illustreerima. Üks sõber, Julien Robin, andis mulle natuke tehnilisi baasjuhiseid, mis võimaldasid mul algust teha. Edasi õppisin tegemise käigus, püüdes mõista, kuidas saaksin hea ülesvõtte jaoks luua sobivad tingimused. Mis kasu on heast tekstist, kui selle juurde käivad pildid on keskpärased? Ajakirja lennukatsetuste rubriigi jaoks oli tarvis üks-kaks kord kuus jäädvustada lennus olevaid lennukeid. Nõnda ma alustasingi, nagu inglise keeles öeldakse, „Air to Air“ pildistamisega – see tähendab, pildistatakse üht või mitut lennukit teise lennuki pealt.

Et lennus olevast lennukist või helikopterist pilti teha, tuleb palju planeete ühele joonele saada: X päeval ja X tunnil ei tohi fotoprojekti kaasatud lennukitel või helikopteritel tekkida tehnilisi probleeme (suur tänu kõikidele mehaanikutele, keda olen kõikide nende aastate jooksul kohanud, kellega mul on olnud suurepärased suhted ning kelle vastu sügav austus), nende paberid peavad olema korras, pildistamiseks peab olema hea fotoplatvorm – see tähendab, et pildistamiseks kasutataval lennumasinal peab olema tõstetav uks, et õhusõiduk oleks kiiruse poolest sobiv, kohandudes kõrvuti lendamiseks pildistatava(te) lennuki(te)ga. Tüüpiliselt ideaalsed alused pildistamiseks on Bronco, Cessna 206, Bonanza, L-19, PC-6 ning üldse kõik langevarju hüpeteks kasutatavad lennukid. Tuleb leida ka usaldusväärsed lendurid, kes suudavad täiesti ohutult teistega lähestikku lennata, nende litsentsid ja meditsiinipaberid peavad olema korras, ilm peab olema hea, pildistamiseks valitud õhuruum täiesti ilma NOTAMite või mistahes piiranguteta, teatud juhtudel on tarvis ka seda, et juhtimisliini pidi saaksid protseduurid rohelise tule… Seejärel peab kogu meeskond olema nõus fotograafi poolt määratud kindlatel aegadel lendama, sest just selles peitub etümoloogilises mõttes kogu „foto-graafia“ pärisolemus: see tähendab valguse abil kirjutamist. Nõnda analüüsin ma alati põhjalikult ilmaennustusi, et valida parim ajahetk, et tabada parim võimalik valgus parimas paigas. Kui kõik need planeedid on lõpuks joondatud, siis tuleb veel ette valmistada väga täpne briifing, koordineerida lennukeid õhus, valida sobiv kadreering, fotoaparaadi sätted õigesti seadistada ning õigel hetkel päästikule vajutada.

Mitme aastaga on mul kokku koondatud teatud grupp piloote, kellega koos mulle töötada meeldib (ja tahaksin neid siinkohal tänada – küll nad end ära tunnevad). Esiteks kuna ma usaldan neid – need on väga head piloodid (sageli katkestanud endised sõjaväelased, kes tegelesid formatsioonis lendamisega, aga mitte ainult). Projektide käigus on neist sageli kujunenud sõbrad. Seejuures kõige erilisemad ongi need jagatud ühised hetked taevas armastatud inimestega. Kui me teeme pilte tihedas formatsioonis koos lennates kas ühe, kahe, kolme, nelja, viie või rohkemagi lennukiga, siis ei saa me improviseerimist endale lubada. On vaja palju heatahtlikkust, et olla detailide suhtes tähelepanelik ning anda igale meeskonna liikmele ruumi öelda „stopp“, kui mõni ohutusega seotud aspekt talle ei sobi. Kõik on koordineeritud. Ajaga oleme õppinud koos töötama, läbi arutama, suhtlema, head valgust ja dekoori otsima, ühises formatsioonis lendu juhtima mõistuse ja vaimuga, olles üksteise suhtes tähelepanelikud, panema lõpuks paika ka kõik optimaalsed tingimused selleks, et fotograaf saaks oma objektiivis kõik joondada: valguse, lennukid, tausta, ning lasta tal tantsu juhtida. Sest hea fotograaf on kui dirigent.  See on tõeline meeskonnatöö, ja muuseas, ma leian, et on normaalne tänada ja tsiteerida iga foto puhul kõiki asjaosalisi, tänu kellele pilt valmis, sest mitte kunagi ei tee me midagi päris üksi.

Minu jaoks, kes ma olen ühtaegu nii piloot kui fotograaf, pole aeronautikas midagi kaunimat kui olla õhus ja näha teist lennukit lendamas endast vaid mõne meetri kaugusel, eriti kui on ilus valgus ja ainulaadne dekoor. See on uskumatu vaatemäng, mis lendamise tunnet veelgi ülendab. Pärast fotolendu on veel teinegi nauding: jagada fotosid nendega, kes armastavad kaunist pilti. Loomeakt, mis võimaldas tõlkida hetke digitaalseks jadaks, on iseenesest filosoofiline akt. Me kristalliseerime 1/60ndiku, 1/80ndiku ajahetke, mis sõna otseses mõttes… „vastu taevast lendab“. Õhku tõustes me teame, et läheme reaalset materjali looma ning et maandumishetkeks on loomisakt toimunud ja see fotomaterjal hakkab oma elu elama hetkest, kui teda levitatakse, jagatakse, vaadatakse. Ehk inspireerib mõni foto üht last piloodiks hakkama, meelitab kedagi reisile, annab mõnele sombusele päevale natuke unenäolist… Me ei tea seda.

Ideaalne paar

Selles ametis kohtab ka piloote, kes teistest erinevad. Nendega saab pildistamisest tõeline kunstiline kogemus. Need on kohtumised, kus fotograafi loomingulisus kohtub piloodi loomemeelega. Enne lendu maa peal, briifingu käigus pakub fotograaf välja stsenaariume, paigutusi, kujundeid, ja need piloodid oma lennumasina käsitsemise oskuse, juhtimisviisi, kogemuse ja pilditajuga avavad uue võimaluste spektri. Just seal muutub suhtlus maagiliseks. Ma mõtlen näiteks ühele fotolennule François Rallet’ga lennukil Extra ning Nicolas Ivanoff’iga Edge 540-l. Tol päeval töötasime Avignoni kandis. Frédéric Sarkissian oli minu fotopiloot Cessna 206 Soloy peal. Me arutasime üht tehnilist pilti, kus Ralloch pidi lendama pea alaspidi ja Ivanoff tema all, talle väga lähedal ja justkui kerge külglibisemisega. Rallet, kes on tõeline meister pea alaspidi lennus teistega tihedas formatsioonis, pakkus omalt poolt välja, et võib, pea alaspidi, olla veel ka lisaks Rallochile vastupidises suunas külglibisemises. See asend andis pildile korraga sügavust ja pani äralennu idee veel enam au sisse. Lennul oli Rallet’ propeller minu objektiivist 3m kaugusel! Ta oli nii lähedal, et palusin tal natuke eemalduda, kuna isegi oma 24-105 objektiiviga ei näinud ma teda tervikuna oma näidikus. See oli üks suurepärane hetk! Nende pilootide andekus võimaldas meil luua uusi pilte, minul jäi vaid üle need jäädvustada.

Tehnika ise on õhufotograafia puhul väga lihtne. Kõige keerulisem on ikkagi oma fotoprojektide edukas elluviimine. Mõne idee teostamiseks on tarvis kuid või aastaid, saada vajalikud load, leida inimressurss ja vahendid. Reaktiivlennukite või hävitajate pildistamine on fotograafia seisukohast väga lihtne, lubade seisukohast aga väga keeruline, samas kui propellerlennukitega töötamisel on projekti lihtsam läbi viia, aga tehnika, millega saavutada ideaalne propelleri ketas, ehk selle distsipliini „state of the art“, on oluliselt peenem ja delikaatsem. Alati ei ole häid tingimusi ja pidevalt tuleb kohaneda. Just selline väljakutse mind huvitabki. Ilmselt see, et olen ise piloot ning harjutan ka ise palju teistega formatsioonis lendamist, on mind kõvasti aidanud fotografeeritavate pilootidega suhelda, neid mõista ja tundma õppida. Ma tean ette nende probleeme, suudan paremini juhendada oma fotolennukit ning suurendada ohutust. Naudin võrdselt nii tihedas formatsioonis lendamist kui ka pildistamist.

Ühe ülesvõtte hind

Lennukite lennutamine on kallis ning selle teostamiseks vahendite leidmine on mõnikord keeruline. Kui tegu militaarmasinatega, siis on mõnikord pea võimatu selle tegelikku hinda teada. Meenub üks lend USAs kuue turbomootoriga eralennukiga. Iga lennuk võis maksta ehk ligi 1500$ tund ja me plaanisime 2-tunnist retke. Ma ei julgenud isegi ette kujutada nende 18 000$ kulutanud ameeriklaste nägu, kui minu fotosessioon oleks nihu läinud. Sama lugu oli ka Super Etendard’i viimase lennuga. Olin juba terve aasta oodanud Mereväe juhtkonnast selle fotolennu luba ning see tuli vaid õhtu enne. Läksime Alain ja Jocelyne Battistiga Baron 58 peal Landivisiau baasi, kuna oli tarvis piisavalt kiiret fotolennukit, et SEMid suudaksid formatsioonis püsida. Ilmateade oli vilets, valgust ei olnud. Ebaõnn. Militaarsüsteemi jäikus ei lubanud meil valida ei päeva, tundi ega valgust… Sellest hoolimata otsustasime õhku tõusta ning tänu mõõnaperioodile minna Põhja-Bretooni rannikule, ja meil õnnestus jäädvustada üks uskumatu pilt – foto, millel kaks Super Étendard’i on sellise bretooni graniitkalju kohal, mis joonistab merele mereväe ankru kontuuri. Ebareaalne!

Lisaks kogu mälestuste virr-varr: Cessna 206 vesilennuki pilt, mis sai tehtud « heart reef’i » kohal – üks südamekujuline korall Austraalia Suures Vallrahus. Kui kohale jõudsime, oli ala ilmatusuur: otsisime kui nõela heinakuhjast. Leidsime selle lõpuks üles, vahetult enne, kui meie kütusenäidik sundis meid tagasi lendama. Siis veel need Kanadas tehtud pildid ühe Jet Ski ja ühe Kopraga: mina olin ühel J-3 Cub vesilennukil, väljaspool, kaksiratsa kokpiti ja ujuki vahel. Kopra juhiks oli üks uskumatu piloot, Xavier Fontaneau. Kuna ta liikus meist kiiremini, siis tuli ta ise selle peale, et laskuda aeg-ajalt ujukiga vett puudutama – see aeglustas tema lennukit piisavalt ning mahutas ta pildikaadrisse. Siis veel see maagiline hetk Chilco järvel Briti Columbias, kus minu sõber Rory Bushfield oma Cessna 180 ratastega vee peal surfas, helikopter AS350 Écureuil kohe diagonaalis tema taga. Mina olin ühe R44 jala peal, kaks meetrit meie plaanitud seisukaadrist, oleksin peaaegu võinud teda puudutada. Õhk oli nii laminaarne, et me liikusime sel moel pea 10 minutit järjest järve sinist vett mööda edasi. Kallastel vaatasid grislid meid möödumas. Vähimgi vääratus oleks meist teinud nende hommikusöögi. Ja siis veel see minu meelest maailma ilusaim paik pildistamiseks – Alaska. Olen seal avastanud paiku, mis oma iluga ületavad kõik meie kujutlused. Suurim väljakutse on sinna kohale saada, samas just see annab minu tööle osa tema erilisest maigust. Peagi saab 3 aastat sellest, kui seadsin end sisse Gap-Tallard’i, kuna see on aeronautikaks dünaamiline piirkond – siin võib lennata 300 päeval aastas ning fotograafi seisukohalt on siin suursugune Kõrg-Alpide maastik ja suurepärane valgus kas hommikul või õhtul. Samuti meeldib mulle pildistada uusi või ebaharilikke masinaid – neil lendudel võib olla palju proovilepanekuid. Näiteks tookord, kui tegime esimese lennu HY-4’ga, Pipistreli välja arendatud, vesiniku jõul liikuva lennukiga. Tunne, kui jäädvustad oma esimesi lende tegevat lennukit, on ehk sarnane sellele, mida tunnevad loomafotograafid, jälgides linnupoegi tegemas nende esimesi väljalende pesast … Mälestusi on nii palju, et jutuainest jaguks tundideks…

Väga raske on määrata ühe pildi väärtust, hinda. Lennu maksumust, kasutatud vahendeid, fotograafi tööd kokku arvestades võiks mõnikord meeletute summadeni jõuda. Selle töö puhul on hädavajalik mõne töösturi, lennufirma või eraomaniku usaldus – sellise, kes ei karda mängu panna vahendeid parima võimaliku tulemuse saavutamiseks, ja pakub suurt naudingut töötada koos inimestega, kellel see teadlikkus olemas ning kes ei koonerda. Kui anda tärnidega kokale viletsad koostisosad, siis kui tahes andekas see kokk ka poleks, ei saaks ta eales teile valmistada oma parimat rooga.

Taevasse lennanud hetked

Austan ja imetlen sügavalt teisi „Air to Air“ fotograafe. Armastan neid, kes jäävad mulle meelde oma loomingulisuse, lihtsuse, omanäolisuse ja mõistmisega. Eesotsas muidugi Tom Bowen USA-st, Scott Slocum, Jessica Ambats, aga ka Anthony Pecchi või Xavier Méal Prantsusmaalt, Hesja Poolast või see kuulus jaapanlane, Tokunaga. Video vallas on minu jaoks maailma parim Eric Magnan. Selles valdkonnas tegutsejaid ei ole palju, kuid meid ühendab sama kirg. Ma isiklikult väga naudin uute ülesvõtete avastamist, mulle meeldib koos pildi tegijatega rõõmu tunda nende tulemuse üle ja kujutada ette kõiki raskusi, mida neil foto õnnestumiseks ületada tuli. Ilus lennuk, head piloodid, kaunis võttepaik, õige võttenurk ning sobiv valgus, õigesti seadistatud fotokaamera ja hea inimlik saamislugu pildi taga – kõik see kokku annab hea foto.

Nii et kui leidub veel piloote, kes tahaksid kogeda neid „vastu taevast lennanud hetki“, lennukiomanikke, sõjaväelasi, tööstureid, lennuklubisid, kui on piloote, kes janunevad seikluste järele, kel soov näidata põnevaid foto- või videoprojekte, siis minu lennuki uks on teile alati valla!